Dokumentaal, mis tutvustab Jaapanit muutuste perioodil, kus mindi sõjakast samuraikultuurist üle kultuurirenesanssi. Soovitan tutvuda dokumentaali koduleheküljega, mis annab lühikese aga hea ülevaate selle suletud perioodi inimestest.
“Japan: Memoirs of A Secret Empire / The Return of the Barbarians”
On olemas imepärane fotokeskkond nimega Flikcr, kus ma kaua aega veedan ja vaatan vanu Tartu, etnoloogia ja üleüldse huvitavaid vanu ja uusi pilte. Loe edasi »
“Keskaeg ja uusaeg Jaapanis”
(‘Handbook to Life in Medieval and Early Modern Japan’)
Autor: William E. Deal (ja tema koduleht)
Tõlkinud: Maret Nukke
Ma olen seda postitust alustanud mitu korda ja siis kõhklema jäänud, sest pean tunnistama, et ma pole suutnud kogu raamatut “Keskaeg ja uusaeg Jaapanis” läbi lugeda, sest tegemist on piiritletud ajahetkega pesuehtsa entsüklopeediaga. Ja missugune entsüklopeediaga.
Samas ma tunnen, et ma tegin selle raamatu suhtes vea – ma hakkasin seda lugema, kui romaani. Väga-väga suur viga, sest, kui ma olin suutnud 10 lehekülge ära lugeda, siis mul oli sõna otseses mõttes juhe koos, kõik nimed, aastaarvud, võitlused, lahingud, paleepöörded olid sassi läinud.
Mõelge oma algklassi peale, heade ja halbade hetkedele, klassikaaslaste ja õpetajale. Ja mõelge, kui kõik oleks alanud nii, kui õpetaja oleks öelnud 1. klassis: “Me oleme siin, et olla õnnelikud!”.
Jabur? Oh ei, hoopiski tarkus, mida ei saa anda edasi õpikutega.
Tegemist on dokumentaalfilmiga, mis räägib ühest tavalisest neljandast klassist Kanazawas. Eriliseks teeb asja see, et nende õpetaja, kes julgustab neid pidama päevikuid igapäevaelu sündmustest ja lugema neid ette terve klassi ees, et jagada tundeid, mida neid valdavad, alates pereliikmete surmast kuni selleni, kuidas tunneb kiusaja ja see, keda kiusatakse.
Sai kunagi ühe loengu tarvis tehtud referaat shintoistlikest kommetest. Jagaks seda siin ka 
Tartu Ülikool
Usuteaduskond
Kaia Jallai
SHINTOISTLIKUD KOMBED
Referaat
Tartu 2006
—
SISSEJUHATUSEKS
Jaapanlased tähistavad kõike, olgu see siis lasteaia alustamine, uue auto ostmine, uude firmasse tööleminek, lapse sünd, abielu või vanaisa seitsmes surma-aastapäev. Usutakse, et inimene vajab mingit formaalset, tihti avalikku tunnustust tähtsa sündmuse puhul. See on üks fundamentaalseid jõude sotsiaalseksolemise puhul.
Mis on shintoism?
Shintoism (神道 – shin-to, “Jumalate tee”) on iidne animalistlik Jaapani usund ning üks vanimaid usundeid maailmas. Sõna ‘shinto’ pärineb hiinakeelsest sõnast “shen-tao” ja tuli kasutusele alles 6. sajandil, kui oli vaja seda hakata eristama budismist. Erinevalt paljudest teistest usundites pole shintoismis kindlat pühakirja ja kindlaid tavasid. Edasi on seda antud suuliselt läbi põlvkondade. (McDowell, Stewart 1992: 349)
täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp
– kobayashi issa (1763 – 1827)
Tuleb tunnistada, et klassikalise haikukogumikuga “Mäeitupp järve põhjas” sai minust Jaapani kirjanduse, luule ja maeiteamisveel fänn. Ja mitte seepärast ainult, et seal on ühe parima Jaapani luuletaja Matsuo Bashô ja tema õpilaste sulest tekkinud haikud, vaid kuidas raamat on kujundatud ja missugused pildid seal on.
Esiteks, see luulekogu lausa hõõgub nii palju jaapanlikust, et sellest on raske mööda vaadata. Ristküliku kujuline raamat. Huvitav kujundus. Pildid, mis pole sisse trükitud, vaid sisse kleebitud ja missugused pildid veel (üks pilt on siinsamas). Piltide osas peab tegema suure kummarduse Rosita Rauale. Ja veel kuidas luuletus on sisse ehitatud – Loe edasi »
Kõik on kusagil
langeb aknalauale
õhtune tolm– Siim Kärner
Alati, kui haaran selle raamatu “Kõik on kusagil…”, mille on koostanud Siim Kärner, tunnen, et see on Eesti autorite haikupärl. Aastal 2007 Viljandis on 83 autorit koondatud ühte kogumikusse, seal jagub nii teadlasele, kui ka keskkooliõpilasele mõtteid ja mõlgutusi, lugemust nii ridades ja ridade vahelt. Samas on seal häid pärleid aga samas ka selliseid, mis paneb kukalt kratsima – ma olen avastanud, et seal on väga laiale, kui ka väga kitsale ringkonnale kirjutatud haikud, seepärast tekib vääritimõistmist.
Lisaks kõigele olin juba ammu haiku olemusest huvitatud Eestis. Ja seal on mõnus ülevaade sellest, kuidas haikud on eurooplase südames, eestlase südames ja maailma südames. Eriti üllatuslik oli see, et lõpupooles oli register kõigi 83 autori kohta ja nende erialad (enamus olid loomulikult kirjanikud aga sinna jagus ka pedagooge, arste, trükindusspetsialiste, arvutigraafikuid, fotograafe, terapaute ja värvisegajaid ehk kirju seltskond). Loe edasi »
Jälgides viimase aja uudiseid Jaapanist rääkivates portaalides, on silma torganud, et väga popiks on muutunud teema USA presidendid Barack Obama kummardamisest Jaapani keisri Akihito ees.
Sel ajal, kui Jaapanis see otseselt väga suurt tähelepanu pole saanud, on ameeriklaste seas aga löönud lahvatama lausa tõsine pahameel. Nende arusaamade järgi on Obama kummardamine nõrkuse näitamist ning USA president ei tohiks mitte iialgi ega mitte kellegi ees kummardada. Eriti, kui tegu on keisriga.
Kunagi väga-väga ammu elas vana talumees. Tal oli neli poega. Ükskord kutsus vanaätt pojad enda juurde ja ütles: ”Olen kuulnud, et laias maailmas on palju imesid. Minge ja vaadake, kas head inimesed räägiva õigust. Kolme aasta pärast tulge koju tagasi.”
Pojad tegi isale kummarduse ja läksid igaüks ise kanti: üks põhja, teine lõunasse, kolmas itta ja neljas läände.
Et rääkida natuke rohkem, kui animedest, siis räägime (või siiski kirjutame) ainudest.
Kõigepealt, kuidas jaapanlasel ja ainul vahet teha? Enamasti habeme järgi. Jaapanlastel on harva habe aga ainudel on habe auasi. Samas ainud ei nimeta end ainudeks, vaid kasutavad sõna utari ehk “seltsimees”. (Nagu vanal heal nõuka ajal!)
Ainude otsa sattusin juhuslikult Tartu Ülikooli Raamatukogu. Tihti on kombeks eksida ära folkloristika ja antropoloogia riiulite vahele. Ja ühel nendest riiulites oli üks suur raamat “AINU – Spirit of a Northern People“, haarasin selle riiulist ja hakkasin sirvima. Tuleb tunnistada, et esimene mõte oli vanameistri Tolkieni jumalikud olevused ainud aga eksisin rängalt. Sirvides raamatud hakkasid pildid kuidagi tuttavlikud olema. Ja siis tuli meelde üks animefilm “Princess Mononoke” ja seal tegutsenud nn. “Emishi” prints Ashitaka, kes oli tegelikult pärit ainude hõimust. Ja võtsin kätte ja hakkasin uurima ainude kohta ja üllatusi oli palju ja veelgi huvitavaid üllatusi – ainud on nn. Jaapani setud. Samas olukorras – hääbuv ainulaadne rahvakultuur, kus püütakse säilitada nii palju, kui võimalik, ennem, kui on liiga hilja.
Viimased kommentaarid